1918. Ühest küljest oli Eesti Vabariik 1918. aasta veebruaris sündinud, kuid teisest küljest polnud ta päevagi saanud tegutseda. Õieti ei olnud teda paberilgi - maakaardid näitasid teda ühe või teise impeeriumi osana. Ometi olid olemas eeldused, mis aitasid ees ootavat sõda pidada, ja kõige müstilisem, ka võita. 14 kuud hiljem alla kirjutatud Tartu rahust saab Eesti Vabariigi sünnitunnistus, mis kirjutatud võitude, kaotuste, langenute ja koju tagasi jõudnute, vene valgete, soomlaste ning tagalas vastupidava rahva verega. Millegagi, mis püsib rahva mälus pika okupatsiooni aja ja aitab nähtamatute joontena olla maailmakaardil.
November 1918. Mis paneb inimese sõdima, mis tähendab minna lahingusse? Kui esimesed ebaõnnestunud mobilisatsioonid näitasid sõjatüdimust, siis hoolimata katkematust taganemisest oli olemas noor jõud – koolipoisid. Nemad seisid ka esimeses lahingus Joala väljadel ja taandusid koos deserteeruvate sõduritega, kuid mingi psühholoogiline tugevus sundis neid rindele püsima. Õpetajast eeskujud. Mis annab lootusetus olukorras usu ja jõu? Mis jälje jätab sõda noorele?
Detsember 1918. Eesti piirist enamuse moodustab meri. Esimene maailmasõda tegi sellest suurima miinitihedusega ala maailmas ja seda positsiooni hoiame siiani. Mere kaudu jõuaks punalaevastik Kroonlinnast Tallinna reidile paari päevaga. Eesti enda laevastik on aga Vabadussõja algul pea olematu, kuid meresid valitsev Briti oma saab siia tulla ainult läbi miiniväljade. Kellest saab valitseja merel, see saab sõjas eelise. Sadamalinnas Tallinnas valmistuvad punased vabrikutöölised vallutajaid vastu võtma, reidile saabub aga Briti laevastik. Saatejuht Indrek Treufeldt, toimetaja Elo Selirand, režissöör Toorion Ojaperv. Eesti enda laevastik on aga Vabadussõja algul pea olematu, kuid meresid valitsev Briti oma saab siia tulla ainult läbi miiniväljade. Kellest saab valitseja merel, see saab sõjas eelise. Sadamalinnas Tallinnas valmistuvad punased vabrikutöölised vallutajaid vastu võtma, reidile saabub aga Briti laevastik.
Jaanuar 1919. Veel vana aasta viimastel päevadel jõuab Eestisse ammu oodatud abi – soomlased. Moraalne abi on olulisem füüsilisest. Uue aasta esimestel päevadel minnakse vastupealetungile. Enne veel kui soomlased rindelegi jõuavad, võidetakse lahinguid. Aga abivägi satub segadusse – vormis soomlastel on raske vahet teha punaväel ja eestlastel. Eri pooltel võitlevad ühesugused kodustes riietes mehed, tihti saabasteta ja kehval toidul.
Paju lahingust saab müütiline sündmus, kus langeb Julius Kuperjanov. Teda oleks võinud kaitsta - soomus. Detsember 1918-jaanuar 1919. Vabadussõda ei rullu üle soode ja rabade. Eesti keskosa peab vaenlast kinni ja otsustavaks saab võitlus raudteel – soomusrongidega. Need, sõja alguses üsna lihtsad ehitised, määravad oma tulejõuga nii Viru- kui ka Lõunarindel asjade käigu. Kuid terasest on ka võitlejad. Kuperjanovlased vabastavad Tartu ja päästavad nii sadu inimelusid, mis on ohus punase terrori all. Samas kantakse kaotusi Paju lahingus, mille eesmärgiks on eelkõige saada kontroll raudteesõlmede üle. Julius Kuperjanovi isiku müütilisus seob mõtteliselt mõlema vabariigi sündi.
Eesti Rahvaväes näitab meditsiiniteenistus maailmataset. Kuid üks pikk haigus, mis eestlastest sees vindub on - saksa-viha. Veebruar 1919. 27. novembril sündinud Balti pataljon suunatakse Viru rindele 1919. aasta alguses. Hoolimata tõsiasjast, et mõisnikke on nende hulgas vaid 15 protsenti, põleb eestlaste klassiviha heleda leegiga - isegi kui sakslastel on oskusi, mis sõjaväljal hädasti ära kuluvad. Ellujäämine ei sõltu ju ainult jõust ja relvadest, vaid ka meditsiinist. Sõjad on selles valdkonnas võimaldanud alati enamat, kui julgetakse rahu ajal. Isegi kui 100 aasta tagused instrumendid olid kohmakad ja opereerida tuli lageda taeva all. Saksa koolkonnale toetuvad eestlastest velskrid, arstid ja hooldajad ning jõud tagalas peavad sama tulist võitlust, kui lahinguväljal.
Väike Eesti muutub suureks kui seda mööda peavad liikuma käsud Tallinnast üksusteni ja raportid vastupidi tagasi. 1919 märts. Vabadussõja üheks suuremaks väljakutseks saab eri paigus asuvate üksuste koordineerimine. Oma otsustes sõltutakse üksuste raportite selgusest ja arusaadavusest. Kui palju on palju haavatuid või suured kaotused või pea-aegu terve suurtükk. Arusaadavuse huvides luuakse oma keel, kuid selles rääkimine sõltub tihti lihtsast - traadist. Vabadussõtta saabunud vähesed naised määratakse sidepidajateks, milles nad näitavad üles kangelaslikkust, mida väärtustatakse hiljem ordeniga. Kuid mis sunnib mehi sõdima? Side kodustega, ümbrikule kleebitud postmark, mis toob teateid naistel, lastelt või emadelt. Side kodumaaga. Mis saab siis, kui side katkeb?
Küüdimees pole sõdur, kuid just tema tööst sõltub sõjaväe edasiliikumine ja võitlusvõime. teedelagunemine aprillis on raske omadele ja vaenlasele. 1919 aprill. Pakaseline Eesti on 1919. aasta aprillis juba kevadine. Teed sulavad ja enam kui kunagi varem vajatakse kergeid sineleid, et mehed jaksaks läbida pikki vahemaid. Sõda annab jalgadele valu, kas taganedes või pealesurudes – liigutakse omal jõul ja ollakse sunnitud leppima sellega, mida tagalateenistus suudab edasi saata. Seda eelkõige Petserimaale, mis kannab kogu Vabadussõja ajal suurima sõja surve. Käies käest kätte, millest selget tunnistust annab tänagi osade alade jäämine teisele poole piiri.
Sõda imbub tagalasse, kus tegutsevad spioonid ning tungib tuleliinist ettepoole, kuhu imbuvad infot hankima oma piilurid. 1919. aasta mai. Maailma vanuselt teine amet, luuraja, on muutnud suurte sõdade kulgu. Informatsioon maksab elusid ja selle eest antakse elu. Nõukogude riik ei hoia raha kokku, toetades tagalas streike õhutavaid agente ja meie rahvaväelased suhtuvad luurel käikudesse kui ohtlikku spordialasse, mis kütab adrenaliini igava kaevikuelu vahele. Luuraja pole sõjas passiivne vaatleja, võimalusel sooritab ta diversiooniakti, niidab vaenlasi või märgistab ees ootavat tundmatut maastikku. Kuid suurimad luure-mängud mängitakse lahti aja jooksul. Nii jääb alati küsimus: kas Pihkva all üle tulnud punaarmeelased olid juhus või pikalt ettevalmistatud Eesti luuresõja mativõit?
1919 aasta suvel on vältimatu, et puhkeb täiesti uus sõda uue, kuid iidse vaenlasega. Saksa parunitega. Juuni 1919. Landesveeri sõda küpseb Läti pinnal. Lätlased on alates iseseisvumisest kasutanud punaste vastu sõdimiseks saksa palgaarmeed. Ühel otsustaval hetkel pööravad need aga relvad rahvusliku valitsuse vastu ja sunnivad ta eksiili paarikümnele ruutmeetrile - Liepaja reidil olevale sõjalaevale. See on kõik, mis jääb lätlastele oma rahvusriigist. Eeskuju on hoiatav. Nii algab Vabadussõjas eestlaste jaoks hoopis uus vaatus, suisa eraldi sõda. Eesti rahvaväel on olemas parim relv - iidne viha.
Talutööd tegev hobune toob sõdurile lauale leiva, kuid aitab teda ka sõjaväljal. Nagu laulgi puhkehetkel. Juuli 1919. Sõjaväljal on oluliseks üksuseks hobused. Mitte ainult ratsarügemendis, vaid voorides, eelsalkades, haavatute või surnute veol. Nii on see olnud juba viimased viis aastat – I maailmasõja algusest saadik. Talumehelt on võtnud kord üks, siis teine võim põllutööde põlise abilise. Alles on jäänud vaid kärntõves vaevlevad või liiga vanad loomad. Velskreidki pole õieti leida. Hein aga tahab tegemist ja hobused sõjaväljalgi tahavad süüa. Justkui inimesedki, kes vajavad elus püsimiseks midagi enamat – muusikat, luulet, tantsu ja rõõmu. Kuidas seda sõjaajal leida.
1919 aasta sügiseks on õhus küll rahu, kuid seda kindlamalt tuleb kindlustada piiri, et vajadusel kinni pidada vaenlase järjest kasvav sõjavägi.
Vene valgete unistus taastatud tsaaririigist langeb põrmu ning taganejad toovad Eestisse laastava epideemia.
Vabadussõja ajal tehtud võlgu maksab Eesti aastakümneid, sest päev sõda kulutas olematu riigikassa tohututesse miinustesse. Oktoober 1919. Päev sõda maksab noorukesele riigile 1 miljon marka, seega on mõistetav, et lahvatavas piiritülis Lätiga leiab Laidoner, et Valga suuruse linna pärast ei tasu poolt päevagi sõdida. Võlgu ollakse niigi. Kokkuvõttes nii palju, et seda ei suudetagi enne Teist maailmasõda ära maksta. Aga see ei tee Eestit laenuorjaks. Vastupidiselt suurriikide ootustele alustab ta läbirääkimisi maailma „enfant terriblega” - punase Venemaaga, ja nõuab oma naabrilt, Lätilt, abi eest maad, et ajada end veelgi enam puhevile. Ainult et Läti jääb ühist võitlust ikkagi teisiti mäletama.
Tartust saab 1919 aasta lõpul omamoodi lahinguväli, kus rinda pistavad läbirääkijad. Seda rahu nimel. Detsember-veebruar. Rindel ootavad sõdurid rahu saabumist, kuid poliitikud laudade taga pole selleks üksmeelselt valmis. Kardetakse, et rahu on ajutine ja selle sõlmimine jätab Eesti üksinda. Kuid katkematu suurtükituli Narvale ja olulise jõu, vene valgete täielik lagunemine, sunnib Jaan Poskat tagant sõlmima lepingut, mis lisaks sõja lõpule jääb igaveseke kinnitama, et Eesti on iseseisev riik. Rahu toob ühiskonda uue laine - inimesed, kes oskavad sõdida, aga kas ka elada?
Taasiseseisvumine taastab küll monumente, kuid kas neid jagub kõigile kangelastele? Kui palju on 100 aasta tagant veel avastada? Vabadussõda täna. Kes vääriks monumenti kivis või sõnas, hinges või mälestustes? On need rahvas, juhid, sõdurid või hukkunud? Püstitatud monumente on avatud, purustatud ja taasavatud. Läbi selle on kujunenud pilt sajandist, mis on möödunud sõjast. Erinevad maailmavaated ja võimud on värvinud pildi temast erivärviliseks. Kuid alles on iga inimese jaoks oma lugu Vabadussõjast. Isegi saja aasta möödudes on võimalik leida selles midagi uut või tuletada meelde unustatut.