Talutööd tegev hobune toob sõdurile lauale leiva, kuid aitab teda ka sõjaväljal. Nagu laulgi puhkehetkel. Juuli 1919. Sõjaväljal on oluliseks üksuseks hobused. Mitte ainult ratsarügemendis, vaid voorides, eelsalkades, haavatute või surnute veol. Nii on see olnud juba viimased viis aastat – I maailmasõja algusest saadik. Talumehelt on võtnud kord üks, siis teine võim põllutööde põlise abilise. Alles on jäänud vaid kärntõves vaevlevad või liiga vanad loomad. Velskreidki pole õieti leida. Hein aga tahab tegemist ja hobused sõjaväljalgi tahavad süüa. Justkui inimesedki, kes vajavad elus püsimiseks midagi enamat – muusikat, luulet, tantsu ja rõõmu. Kuidas seda sõjaajal leida.