2002. aastal algas viie Eesti mehe kummaline rattamatk, mille eesmärgiks oli lihtsalt proovida, kas Ulaanbaatarist alustades on üldse võimalik end tavaliste maastikuratastega sõtkuda läbi Gobi kõrbe, Hiina ja Tiibeti, üle Himaalaja alla Nepaali välja. Liivas, mudas ja pilvedes. Kaela sadavatele kividele ja hirmsale PSBle (Public security bureau) vaatamata. Ilma teedeta tühjuses. See ongi ühest Mongoolia rongist leitud sõna - uhhuduur - lugu. Sõprade ja rataste lugu. Siiani ilma lõputa lugu...
Reis jalgratastel läbi Aasia.
Reis jalgratastel läbi Aasia.
Reis jalgratastel läbi Aasia.
Reis jalgratastel läbi Aasia.
Reis jalgratastel läbi Aasia.
Reis jalgratastel läbi Aasia.
Reis jalgratastel läbi Aasia. Lhasast jätkatakse teekonda Kathmandu poole.
Ehh, uhhuduuri sõpruskond on jälle ratastel, et teel ümber maakera jupike edasi liikuda. Edasi sealt, kus viis aastat tagasi pidama jäädi - plaaniga Kathmandust kuidagi Teherani jõuda. Kord ratastel, kord käpuli, kord rattad all, kord rattad peal - nii läbi Nepaali, India, Bangladeshi, Pakistani, Afganistani ja Iraani.
Enne järjekordset uhhuduurile minekut kuulsime hästi palju ütlust - oh, kuidas tahaks ka, kadestan. Teel mõtlesime selle üle, et miks me teeme seda, millest unistame. Miks me ei kadesta kellegi teise teekonda? Vastutustundetusest? Lapsemeelsusest? Ei tea. Äkki sündmused kujunevad vastavalt unistustele? Oledki see, mida valid. Iseasi, kas me oleme pärast rahul unistuste täitmise hinnaga. Aga vist ikka oleme.
Ehh, rattaga kannatab sõita küll - poodi ja postkontorisse. Aga võib ka ümber maailma, kuigi siis läheb natuke kauem aega. Tahaks ju teada, mis seal nurga taga toimub. Millist elu elatakse Himaalajas pealpool pilvi või hoopis Afganistani kõrbetes? ehh, uhhuduur!!!
Kui tunnete, et teid kodus ei märgata ja kannatate tähelepanu puuduse pärast, siis minge rattaga Bangladeshi ning kõik teie vaevad saavad tasutud. Sajad inimesed kogunevad loetud minutitega, et teid vaadata - niisama, sõbralikult, ujedalt naeratades - ja vahel tekib tunne, et oledki midagi erilist, ainulaadne ning kummaline. Kuidas muidu seletada inimeste nii pingsat ja keskendunud huvi kuue täiesti tavalise eesti soost mehepoja vastu? Enneolematud, ennenägematud olendid saabusid. Valged, pikad, higised. Uuuhh. Avakosmosest kindlasti.
Mingist hetkest enam armu ei anta. Võib paluda, aga keegi ju ei sundinud. Ise külvad, ise lõikad. Külvad unistusi - lõikad tagajärgi. Läheb hästi kui saad, mida tahad ja oledki õnnelik. Tihti nii hästi ei lähe. Imelik küll - kohati on füüsiliselt nii raske, et tahaks oksendada, nutta, kõik kuradile saata. Aga hinges on kerge, nii uskumatult hea. Sinu paradiis on piinade vastand ja ühte ei ole teiseta. Wend.
Mägedel on tuhat nägu - vahel kortsus ja kollane, siis hall ning lumelapiline, vahelduseks mustad kaljulõhed, mõni rohekas rohututt ja veepiiskade sillerdus. Puhastest värvidest jääb puudu, et edasi anda iga hetkega muutuvat pilti. Kohati tundub, et mägede omaolemisele on taustaks üürike elutukse jakkide ja karjuste, vahel mõne ähkiva ratturi näol. Aga mäed ei vänta kuhugi, kerkivad natuke ja kõik. Nende rattaks on maakera, mis tiirleb oma kindlaksmääratud rajal ümber päikese.
Kes mõistab kohut? Kohus. Meie. Iga päev. Hea on meelde tuletada ühe mehe sõnu paari tuhande aasta eest: see, kes on süüta, visaku esimene kivi. Õhk on kive täis. Süüta inimesed ruulivad. On süüta ajastu. Tegelikult ei pea ju selleks Pakistani sõitma, et mõista: tõemonopol on kahtlane asi. Samas konkreetne värk, mille eest makstakse eluga. Ja võitja kirjutab ajalugu. Lisab oma peatüki tõemonopoli raamatusse.
Kabul - linn maakeral, Afganistanis. Riik, kus käib sõda. Rahutu paik, sest vahetevahel lõhkevad pommid, pudenevad juhuslikud raketid. Elu on habras. Kes sureb kodus, kes teel tööle. Kes Egiptuses puhates. Me ei tea, millal oleme valel ajal vales kohas. Võib-olla on õigus ülitargal ründil - pikaealisuse saladus on end elu eest ära peita. Elada ja mitte elada. Kelle jaoks oli Afganistani minek vastutustundetus kuubis, kelle jaoks kalkuleeritud risk, mille suurus kõrvalolijale selgelt liialdatud. Kodu ootas. Inshallah. Sündigu Allahi tahe.
Kokkuvõttes on see, mida me teeme või mida me ei tee, meie elu. Tegelikult ei pea ju kuhugi minema, kui ei taha. Aga mine, kui tahad. Kui ei taha ja lähed, on jama. Ja vastupidi. Aga alati võib öelda - nii tahaks, aga näe ei saa. Miks ei saa? Saab küll. Tihti loome me ise endale suuremad takistused kui seda on Himaalaja ahelik. Nendest on palju raskem üle saada, Himaalajast saab aga rattaga üle. Järgi proovitud... uhhuduur. Punkt!
Issanda aastal 2002 sai teoks viie mõneti poisikeseliku, aga püüdlikult kohusetundliku mehe süüdimatult vastutustundetu rattamatk üle Himaalaja aheliku. Sõita rattaga Mongooliast Hiina ja Tiibeti kaudu Nepaali välja. 4000 kilomeetrit läbi kõrbe ja üle maailma kõrgeimate kurude. Üks ots. Üks kord. Et oleks enne möödapääsmatut kõngemist mõni lugu lastelastele pajatada. Midagi kaotad, midagi leiad. Kadus eelarvamus maailmast, kui hirmsast ja ohtlikust hädaorust. Mongoolia rongist leiti aga sõna uhhuduur, mis tähendab kõike ja ilmselt mitte midagi. Sündis idee vändata siis juba ümber maakera. Jupikaupa, iga nelja aasta järel, alustades sealt, kus eelmine kord lõpetati. Mõeldud, otsustatud - rumalad ideed teoks! Aastaks 2050 Ulaanbaatarisse ringiga ümber kera tagasi. Vähemalt need, kes elus ja 80-aastaselt veel liikumisvõimelised. Nii see lugu hargnema hakkas. Mongooliast Nepaali. Nepaalist Iraani. Iraanist Etioopiasse. Üheksa kuud. Kolmteist riiki. Kümme tuhat kilomeetrit.
Koos sadade kilomeetritega oli rattaseltskond selja taha jätnud Kristliku maailma aastavahetuse, põnevad Iraani linnad Qom'i ja Kashani. Šiitide maailm elas aastas 1389 ja tee viis jätkuvalt edasi - põnevasse tundmatusse, mis sisaldab võrdselt meeldivaid ning samuti kergelt ehmatavaid ja ootamatuid juhtumisi. Nagu elus üldse nii ka Iraanis.
Nagu elus, nii ka teel olles avastad end mingil hetkel teeharul. Valiku ees, kas pöörata paremale või vasakule. Isegi teades, et mõlemad valikud viivad kokkuvõttes ühte kohta, jääb teadmata kumb valik on parem. Pöörad vasakule - jääd auto alla. Pöörad paremale - saad osa soojast külalislahkusest ja kuldse karika omanikuks. Uhhuduuri kamp valis parema teeharu ja juhtuma hakkasid eriskummalised ettevõtmised.
Omaan - kaamelid, eestlased ja Savisaar.
Kuidagi kahtlaselt sujuvalt olid rattad jätnud oma kummipuru Omaani kiirteedele ja uhhuduuri kamp avastas end üksjagu ootamatult Jeemenist. Felix Arabicast, õnnelikust Araabiast, nagu seda kanti hiliskeskajal Euroopas nimetati. Päris huvitav, kui õnnelik on Jeemen 21. sajandil? Ühelt poolt vaeseim Araabiamaa, teisalt aga on iibestatistika järgi igal jeemenlannal 6,5 last - seega peaks ju päris õnnelik kohake olema.
Lähenedes Punase mere rannikule, muutus loodus järjest idüllilisemaks. Teed ääristasid datlipalmid ja banaaniistandused, liivadüünid valgusid teele ning õhus aimdus mere hõngu. Ees ootava supluse ootuses tõusis märkamatult tempo. Ühel hetkel olimegi mere ääres. Ei muud kui joonelt vette! Õhtu sai aga täiesti ootamatu pöörde, kui Mart tuigerdas veest välja ja rannale pikali vajus, kannas auk. Mingi tundmatu mereelukas oli ilmselt portsu mürki Mardi vereringesse suunanud. Seiklus võttis morni ilme...
45 päeva olid ratturid vändanud Teheranist läbi Dubai, Omaani, Jeemeni kõrbete ja mägede, suundudes Jeemeni sadamalinn Al Mokhasse. Aasia piir oligi käes. Edasiminekut takistas vaid veelahe Punase mere näol. Kuna ratturite seas puudus Moosese võimetega mees, kes ajanuks vee kaheks, siis tuli loota õnnele ja proovida end hääletada mõnele laevale, mis Aafrikasse suundub.
Kui seni oli Uhhuduur liikunud kuuekesi, siis nüüd alustati Addis-Ababast neljakesi. Piltlikult öeldes mindi tuurile ilma solisti ja soolokitarristita. Hannes Kuressaare linnapeana ja Mart just isaks saanuna pidid tegema valikuid. Ülejäänud neli asusid Etioopia pealinnast liikumist Namiibia ja Atlandi ranniku poole.
Kuidas tappa kana? Mida söövad Abaya ja Chomo järve krokodillid? Kuidas maitseb õlu Keenia piirilinna vanglakõrtsus? Milline on põrgu bussiratastel? Miks on ekvaator verine? Uhhuduur on Aafrikas ja saab teada!
Lavale astub dr Aibolit ehk velsker Kristjan. Keenia pealinnas Nairobis kohtutakse eestlanna Kadriga. Kibera slummis, kus elab ligi miljon inimest, näitab elu-olu sealsamas üles kasvanud Joshwa. Dr Imaculate Wambalaba teeb Kristjanile tehnohoolduse.
Ees ootas Tansaania oma metsikus ilus. Kohe nii kaunis, et sõideti võidu kappavate kaelkirjakutega. Tee viis läbi Meru ja Kilimanjaro mägede vahelt Moshi linna. Kohalik mees John Kessy majutas viis karvast eestlast oma koju ja tutvustas Tansaania koolisüsteemi. Teel pealinna poole külastati Eestist pärit misjonäri Evald Oviiri hauda. Ja seal kus lõpeb asfalt algab puhas lõbu...
Esimesed tülid ja arusaamatused. Taasühinemine spordikomitee ehk Mardi ja Hannesega. Sao Hillis on Tansaania Eesti Maja. Tünnisaunaga!
Rongisõit Sambiasse. Liivateede mõnu ja grupijuhi eluohtlik avarii. Lõunasöök külavanema asetäitja kodus. Bangweulu järve ületamine ja hommikupalvus Chilubi saarel Püha Maarja koguduse õpetaja, isa Johni juhtimisel. Liikumine suhtluskatastroofi poole...
Suur tüli ja sellele järgnenud s...maitse suus! Mukuku sild ja ööbimine sillavalvuri majas. Ootamatud kohtumised Lusakas. Mardi kadumine.
Jälle tüli majas. Grupiteraapia Kõmiseva suitsu juures! Sisenemine Botswanasse ja autosafari Mauni. Taniili sünnipäev ja unustamatu seiklus Okavango deltas kapten KK juhtimisel. Pealiku lahkumine.
Laagrielu Kalahari kõrbes. Liivo unistuse täitumine. Namiibia rock'n'roll ja Bourbon & Trafic. Kohtumised rokkarite Renier´i ja Victoriga ning Namiibia kuulsaima hipi, maopüüdja Stretch'iga!
Lõpusirge Windhoek-Swakopmund! Vee väärtus kõrbes. Atlandi ookean ja ongi kõik?
Ümber maakera reisi järjepidevuse huvides sai 2014. aastal hüpatud Namiibia rannikult Atlandi ookeani hoovustesse. Neli aastat hiljem, peale raskeid heitlusi, võitlust mereelukate ning piraatidega, takerdumisi plastprügisse ja üle elanuna kirjandusklassikast tuntud “suure halli”, väljuvad uhhuduurlased vetevoogudest. Kohale jõutakse just õigeks ajaks – käib jalgpalli MM ja Uruguay võidab Portugali.
Kui liigud, siis juhtub. Ahelreaktsioonina purunema hakkavad rattakodarad võivad küll olla tüütud, kuid samas viivad kokku hulga toredate inimestega. Sünnipäevakingituseks saadud õnnelik õnnetus toob komplimendi põhjamaiselt tulise silmavaate kohta ja lõunasöögi lõpetuseks kõlbab suurepäraselt stepp-tants
Lõuna-Ameerikas süüakse liha. Palju. Sööb uhhuduurgi. Köögis on aga nagu laevas - kaks kaptenit ei pruugi ära mahtuda. Eks näis, kuis seekord läheb. Lisaks kombinatsioon miljonitest inimestest ja miljonitest tonnidest veest kulgemas oma vääramatut kulgu, kõhuvalust ning ööst bordellis. Ott Tänak on siinkandis tuntud mees.
Kui iseenda peal muutusi ei tunneta, siis mingil hetkel jõuab paratamatult teadvusesse arusaam, et aeg on edasi liikunud. On need siis meie lapsed, kes ühtäkki juba suureks kasvanud või lähikondsed, kelle jaoks aeg tiksub omasoodu. Seekordne osa on täis saabumisi ja lahkumisi ning ajaratast keeratakse tagasi ka uhhuduuri algusaegadesse.
Tasandikud hakkavad otsa saama ja see vajutab pitseri grupi dünaamikale. Ööd telgis muutuvad tänu stiihiale unustamatuteks ja mõnikord tuleb kaotsiläinud varandusele järgi kahlata läbi jääkülma mägioja. Ükski heategu ei jää karistuseta ja edaspidi tasub initsiatiivi ülesnäitamisel end vaos hoida. Üks riik lõpeb ja teine algab ning ühtäkki on kokalehed täiesti legaalne kaup, mida peab proovima.
Mida teha siis, kui tee ühtäkki otsa lõpeb ja ees haigutab kuristik? Selge on üks – tagasi pöörama sellest pisiasjast tulenevalt ju ei hakata. Mägedes juhtub sedagi, et ühel päeval seikled T-särgi väel maailma suurimatel soolaväljadel, aga järgmisel hommikul õue vaadates on maa taaskord valge. Seekord mitte soolast. Kiduraks kippuv olukord juhatab uhhuduurlased aga hoopis paraadile.
Tee maailma kõige kõrgemasse linna viib teatavasti ülesmäge. Jõudmine sinna tekitab erinevaid tundeid. Kohtumine mäekuradi ja võib-olla ka enda sisemiste deemonitega. Kurikuulsal Surmateel on kraavid sügavad ja linnaelul on omad võlud. Titikaka järves elavad väidetavalt nii nais-, kui ka meesnäkid.
Inkade impeeriumi au ja kuulsus ning selle jäljed täna. Machu Picchu jääb teisele poole mäge. Pikale veninud lõunapaus toob puhta ihu, mis meelitab ligi ootamatud külalised. Mäed murravad, ookean toob leevendust. Lõpetuseks puhast kunsti.
Hoides jonnakalt suunda Ulaanbaatari poole on “ehh, uhhuduuri” 6. etapi eesmärk sõita ratastel Peruu pealinnast Limast Kesk-Ameerikasse Costa Ricasse. Teekond, mis linnulennult kõigest 2500 kilomeetrit. Paraku pole rattad linnud ja mehed, kes ratta seljas, on aja kulgedes samuti mõnevõrra muutunud.
Trotsides kõrgushaigust ja arsti manitsusi, asub uhhuduuri matkaseltskond Peruu mägikuurordist palverännakule lumise mäe jalamile. Mäed püsivad ja pudenevad, ratturid neavad Ande ning liiguvad jonnakalt edasi, avastavad maailma pikima laine Vaikse ookeani rannikul ja kohtuvad juhuslikult kaasmaalastega Ecuadori piiril. Reisiseltskond: grupijuht Hannes Hanso, mehaanik Tanel Rütman, asjaajaja Wend, velsker Kristjan Prii, kroonik Mart Kuusk, kaameramees Liivo Niglas.
Ecuadoris võetakse suund pealinna Quitosse. Teel läbi banaaniistanduste juuakse igavese nooruse eliksiiri, kohtutakse veidrate elukatega suurlinnas ja avastatakse vulkaani jalamil senitundmatud inimsurikaadid.
Ecuadori pealinnas Quitos liitub grupiga Taniil, toimub pidulik vastuvõtt ja sünnib geniaalne plaan Taniili rattasõiduvõimete forsseerimiseks. Ekspeditsioon suundub siona indiaanlaste juurde džunglisse imerohtu otsima.
Ecuadori džunglis toimub kohtumine šamaaniga ja Hannesest kurjade vaimude väljaajamine. Selgub ravikonna dopingu mõju Taniili mäestikuvormile. Wend laekub Colombia salsa pealinna Medellíni ning aset leiab uus initsiatsiooniriitus grupi töövõime tõstmiseks.
Colombias jätkab kuus meest ühise eesmärgi nimel rassimist. Andide needus ei lõpe ja seltskond astub järjekordselt "ämbrisse" üritades mägedes teed lõigata. Kuidas edasi, kui tee saab otsa ja rattaga ei ole võimalik (vähemalt vändates) edasi liikuda?
Uhhuduur võtab ette avantüüri tundmatusse ehk katse jõuda Colombiast Panamasse ilma džunglit läbimata. Avastatakse indiaanlaste maa ja viiakse esimesed rattad indiaanipealik Ati saarele. Vesine teekond lõpeb Panama sadamakülas, kus saab lõpuks istuda taas rataste selga.
Teel Kariibi mere äärest sisemaale kimbutab uhhuduuri Panama lauskmaa needus. Rattad lagunevad, aga liiguvad kõigele vaatamata edasi. Panama City’s sukeldutakse ohtlikusse linnadžunglisse ja seiklusesse sekkub reaalsuse kainestav kabjahoop - aeg saab otsa. Jälle on ees vesine takistus - seekord Vaikne ookean. Lõpp. Seniks kuniks.