Five Easy Pieces

Bobby lavora in una raffineria di petrolio, nonostante provenga da una famiglia dedita alla musica classica. Tra un lavoro che detesta e una fidanzata che non ama, Bobby tira avanti con la sua vita. Quando un giorno fa visita alla sorella, lei lo informa che il padre ha subito due colpi apoplettici ed è in pessime condizioni. Bobby decide perciò di tornare nella sua città natale per trascorrere del tempo con la famiglia.

Bobby Dupea works in an oil field in Kern County, California with his friend Elton, who has a wife and a baby son. Bobby spends most of his time with his waitress girlfriend Rayette, who has dreams of singing country music; or in the company of Elton, with whom he bowls, gets drunk, and has sex with other women. Bobby has not told Elton that he is a former classical pianist who comes from a family of musicians.

Neljale Oscarile kandideerinud kvaliteetdraama sillutas tee kultusfilmist "Easy Rider" (1969) narkarist juristi kõrvalosa kehastanud Jack Nicholsoni tähelennule, kus ta demonstreerib taaskord oma suurepäraseid näitlejavõimeid. Nicholson mängib filmis kunagi paljulubava klaverimängijana karjääri alustanud ja nüüd naftavedajana töötavat Robert Eroica Dupead (tegelase nimi on tuletatud Beethoveni kolmandast sümfooniast), kes elab koos oma ettekandjast sõbratari Rayette'iga odavas haagissuvilas. Mehe päevad mööduvad üksluiselt kolleegidega kaarte tagudes, õhtuti bowlingut mängides ja teiste naistega magades. Roberti elus puudub siht ja eesmärk. Kuulnud isa haigestumisest, võtab ta koos lapseootel elukaaslasega ette autoreisi mööda läänerannikut lapsepõlvekoju, kus isa kasvatas teda lootuses näha poisis tulevikus suurt muusikut. Reisi vältel avaneb vaatajaile Nicholsoni antikangelase vastuoluline iseloom – ühelt poolt vägivaldne ja teisalt õrn ning haavatav. Ameerika popgrupi "The Monkees" liikmetega ülesvõetud komöödiaga "Head" (1968) režissööri karjääri alustanud Bob Rafelsoni võib pidada sisuliselt esimeseks lavastajaks, kes 1970ndatel avas ukse intellektuaalsele ja uuenduslikule ameerika filmikunstile. Tema koostöö Jack Nicholsoniga kestis ligikaudu 25 aastat, tuntumad tööd neist "Marvini aedade kuningas" (1972), "Postiljon helistab alati kaks korda" (1981) ja "Veri ja vein" (1996). Linateose mõlemat peaosalist kehastanud Nicholson ja Black kandideerisid rollide eest Oscaritele. Hiljuti manalateele läinud kuulus filmikriitik Roger Ebert pidas Nicholsoni kehastatud Robert Dupea hingeliselt katkist tegelaskuju üheks parimaks karakteriks terves Ameerika filmi ajaloos.